Bibliograafia

Bibliograafia (kreeka keeles βιβλιογραφία, bibliographia "raamatu kirjutamine") on teavikute kindlate tunnuste alusel kogutud ja korrastatud loetelu ning teoste uurimine selliste loetelude koostamiseks.

Bibliograafia võib tähistada nii bibliograafianimestikke, tööd nende nimestike koostamisel kui ka bibliograafiaalast teadustegevust.

Esialgu seostus termin "bibliograafia" raamatute ümberkirjutamisega. Ladinakeelne sõna bibliographia tuli kasutusele 17. sajandi Prantsusmaal, selle sõnaga tähistati raamatute tundmist ja kirjeldamist.

3. sajandil eKr lõi Aleksandria raamatukogu raamatukoguhoidja, kreeka poeet ja filosoof Kallimachos esimese teadaolevatest käsikirjalistest raamatutest andmeid vahendava nimekirja "Pinakes" – "Nende tabelid, kes on kuulsaks saanud teadmiste kõigil aladel ja selle tabelid, mida nad loonud on".^[1]

Esimene trükitud bibliograafiline töö oli Baselis 1491. aastal trükitud Tritheimi Johannese "Liber de scriptoribus ecclesiasticis" ("Raamat kiriku kirjameestest").^[2] 16. sajandil pandi alus mitmetele bibliograafialiikidele nagu erialabibliograafia ("De medicinae claris scriptoribus" Lyon, 1506 ^[3]) ja rahvusbibliograafia (John Bale'i Britannia kuulsate kirjameeste loetelu). 1564. aastal ilmus katoliiklik keelatud raamatute nimekiri "Index librorum prohibitorum". 1545–1555 ilmus Zürichis Konrad Gesneri maailmas ilmunud raamatute üldnimestik "Bibliotheca universalis". Bibliograafiliseks nimetatakse ajajärku seetõttu, et bibliograafilisi nimestikke, mis varem kandsid nimetusi bibliotheca, catalogus, index, lexicon, thesaurus, repertorium jne, hakati nimetama bibliograafiateks. Sõna "bibliograafia" esmakasutajateks nimestiku tähenduses olid prantslased Gabriel Naude ("Bibliographia politica" Veneetsia, 1633) ja Louis Jacob de Saint Charles ("Bibliographia Parisina" Pariis, 1645–1657). Bibliograafiline periood kestab ka tänapäeval ja sellega on läbi põimunud vahendusdokumentide kolmas arenguperiood.

Elektrooniline periood sai alguse 1960. aastate keskel, kui bibliograafiliste andmete salvestamiseks hakati kasutama arvutustehnikat. 1965–1968 loodi kirjete tegemiseks MARC formaat. Elektronbibliograafia on elektrooniliselt avaldatud ning arvuti abil kasutatav bibliograafia.

• rahvusbibliograafia – ühe rahvuse (maa, riigi) piirides ilmunud, selle rahvuse keeles, selle rahvuse autoritelt ning selle maa ja rahva kohta ilmunud teavikute bibliograafia
• erialabibliograafia – üht eriala, teadus- või tegevusala hõlmav bibliograafia
• soovitusbibliograafia – lugejaile suunatud, kirjandust valiv ja soovitav ning valiku kaudu lugejate silmaringi avardada taotlev bibliograafia

• jooksev bibliograafia – bibliograafia, mis jätkuvalt (nt nädala, kuu, aasta lõikes) informeerib uutest teavikutest (ka artiklitest)
• retrospektiivne bibliograafia – kirjandust piiramata või pikema aja ulatuses tagasihaaravalt registreeriv bibliograafia
• perspektiivbibliograafia – nimestik teoseist, mis on kavandatud ilmuma lähitulevikus

• universaalbibliograafia – üldise sisuga, kõigilt aladelt, kõigis laadides ja kõigis keeltes teavikuid registreeriv bibliograafia
• teemabibliograafia – kindlal teemal koostatud bibliograafia, ainealane bibliograafia
• koduloobibliograafia – mingi piirkonna või maakoha kohta ja seal ilmunud kirjandust ning seal elanud autorite töid loetlev bibliograafia
• personaalbibliograafia – ühe isiku elu, tegevust ja töid käsitlevat kirjandust ning tema loomingut loetlev bibliograafia ilma autori põhjalikuma tutvustuseta

• üldbibliograafia
• eribibliograafia – bibliograafia, mille väljaanded loetlevad mingit kindlat laadi teavikuid, nt nootide, standardite, väitekirjade vm bibliograafia

Bibliografeerimine on bibliograafiainfo kogumine, kirjeteks vormistamine ja bibliograafiavahendiks korraldamine; bibliograafianimestike jm bibliograafiavahendite koostamine.

Bibliograafiavahend on korrastatud bibliograafiakirjete kogu (bibliograafianimestik, -kartoteek vms. Bibliograafiavahendid eristuvad vormilt (bibliograafiaväljaanded, mitteiseseisvad kirjastuslikud vormid, kaardivorm, automatiseeritud infootsisüsteem, elektrooniline vorm), tüübilt (bibliograafialoetelu, bibliograafianimestik, bibliograafiaülevaade, registrid), žanrilt (bibliograafiline monograafia, kirjanduslik teejuht, lugemisplaan, soovitusnimestik, vestlus raamatutest, matk raamatuga).

Bibliograafiline teenindamine on bibliograafiainfo süstematiseeritud kogumine, töötlemine ja vahendamine lugejaile.

Bibliograafia organisatsioonilise struktuuri moodustavad raamatukogud, infokeskused, raamatukaubandus, kirjastused, arhiivid, muuseumid.

 Pikemalt artiklis Eesti rahvusbibliograafia

Eestis täidab rahvusbibliograafia uurimise ja loetlemise ülesannet vastavalt oma põhikirjale Eesti Rahvusraamatukogu. Eesti rahvusbibliograafia registreerib sundeksemplari seaduse alusel Eestis kõigis keeltes ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelsed teavikud.

Rahvusbibliograafia eraldi osa moodustab Estonica – eesti autorite ning Eestit ja eestlasi käsitlevad väljaspool Eestit ilmunud võõrkeelsed teavikud. Rahvusbibliograafiat vahendatakse trükinimestikena, võrguväljaannetena ja alates 2004. aasta maist sidusandmebaasina.

• Rahvusbibliograafia
• Riigibibliograafia

Tsitaadid Vikitsitaatides: Bibliograafia

• Eesti Rahvusbibliograafia Andmebaas