A Treatise of Human Nature

"A Treatise of Human Nature" ("Traktaat inimloomusest") on David Hume'i filosoofiline raamat. See ilmus esimest korda 1739.

Nii nagu kõik vaimu tajumused võib jaotada muljeteks ja ideedeks, võib muljed jaotada algseteks ja teisesteks. See on sama mis jaotus aistingumuljeteks ja refleksioonimuljeteks (raamat 1, osa I, jaotis 2). Algsed muljed tekivad hinges ilma eelneva tajuta, keha konstitutsioonist, animaalsetest vaimudest või objektide rakendamisest väliselunditele. Teisesed muljed tulevad algsetest kas vahetult või tema idee interpositsioonist. Esimest liiki on kõik meeltemuljed ning kõik kehalised valud ja naudingud, teist liiki on kired ja teised nendesarnased emotsioonid.

On kindel, et vaim peab oma tajumusi kuskilt alustama; ning et kuna muljed eelnevad neile vastavatele ideedele, peavad olema mõned muljed, mis ilmuvad hinge ilma sissejuhatuseta. Need sõltuvad looduslikest põhjustest, mille uurimine viiks anatoomiasse ja loodusfilosoofiasse. Sellepärast piirdub Hume siin teiseste muljetega, mis tekivad kas algsetest muljetest või nende ideedest. Kehalised valud ja naudingud on paljude kirgede allikas, olgu siis kogetuna või vaimu mõelduna, aga need tekivad algselt hinges või kehas ilma eelneva mõtte ega tajumuseta. Podagrahoog tekitab pika kirgede (kurbus, lootus, hirm) rea, kuid see ei tulene vahetult ühestki afektsioonist ega ideest.

Refleksioonimuljed jagunevad rahulikeks ja ägedateks. Esimest liiki on ilu ja inetuse tunne tegevuses, kompositsioonis ja välisobjektides. Teist liiki on armastuse ja vihkamise, kurbuse ja rõõmu, uhkuse ja alandlikkuse kired. See jaotus pole kaugeltki täpne. Vaimustus luulest ja muusikast võib kõrgele tõusta, need teised aga võivad kahaneda märkamatuteks. Et aga kired on üldiselt ägedamad kui ilust ja inetusest tekkivad emotsioonid, siis neid muljeid tavaliselt eristatakse teineteisest. Hume kasutab seda rahvalikku ja illusoorset jaotust ära, et esitust korrastada. Nüüd tuleb juttu kirgedest, nende loomusest, päritolust, põhjustest ja tagajärgedest.

Kired jagunevad otsesteks ja kaudseteks. Otsesed kired tekivad vahetult heast ja kurjast, valust ja naudingust. Kaudsed kired tulevad samadest printsiipidest, kuid ühenduse läbi teiste kvaliteetidega. Seda ei saa praegu õigustada ega rohkem selgitada. Kaudsete kirgede all mõistab Hume uhkust, alandlikkust, auahnust, edevust, armastust, vihkamist, kadedust, haletsust, pahatahtlikkust, suuremeelsust ja neist sõltuvaid, otseste kirgede all iha, vastikust, kurbust, rõõmu, lootust, hirmu, meeleheidet ja turvalisust.

Et uhkuse ja alandlikkuse kirg on lihtsad ja ühetaolised muljed, siis on võimatu neid või üldse mõnd kirge õigesti defineerida. Parimal juhul saab neid kirjeldada, loetledes nende asjaolusid. Et aga sõnad "uhkus" ja "alandlikkus" on üldises tarvituses ja nad esindavad kõige tavalisemaid muljeid, siis saab igaüks ise kujundada neist õige idee, ilma et tuleks karta eksimist.

On ilmne, et kuigi uhkus ja alandlikkus on otseselt vastandlikud, on neil sama objekt, nimelt mina ehk seotud ideede ja muljete järgnevus, millest meil on intiimne mälu ja teadvus. Siin me näeme alati, kui meil emb-kumb neist kirgedest on. Vastavalt sellele, kui soodne meie idee iseendast on, me tunneme emba-kumba neist vastandlikest aistingutest. Kõiki teisi objekte, mida vaim haarab, vaatleb ta vaatega minale, muidu need ei tekitaks ega suurendaks ega vähendaks neid kirgi. Kui mina arvesse ei võeta, pole uhkusele ja alandlikkusele ruumi.

Kuigi mina on alati nende kirgede objekt, ei saa ta üksinda olla nende põhjus. Sest kuna need kired on otsesed vastandid ning neil on ühine objekt, siis kui objekt oleks ka põhjus, peaks ta alati tekitama mõlemat ühepalju, nii et tulemusena poleks kumbagi. Inimene ei saa olla korraga uhke ja alandlik, ja kui tal on nendeks kirgedeks erinevad põhjused, siis kired leiavad aset kordamööda, ja kui nad saavad kokku, siis üks hävitab teise, niipalju kui tal tugevust jätkub, ja jääk jääb vaimu alles. Aga praegusel juhul ei saa kumbki kirg olla ülekaalus, ja vaim jääb külmaks ja osavõtmatuks.

Sellepärast tuleb eristada nende kirgede põhjust ja objekti. Esimesena esitub vaimule põhjuse idee. See tekitab sellega seotud kire, mis pöörab vaate mina ideele. Kirg paikneb seda tekitanud idee ja selle tekitatud idee vahel. Uhkust ja alandlikkust võivad tekitada väga erinevad asjad. Vaimu iga väärtuslik omadus, kujutlusvõime, otsustusvõime, mälu, iseloomu omadused, teravmeelsus, taip, õpetatus, julgus, õiglus, ausus, kõik need on uhkuse põhjused ja selle vastandid alandlikkuse põhjused. Need kired ei piirdu vaimuga, vaid laiendavad oma vaadet ka kehale. Inimene võib olla uhke oma ilu, jõu, osavuse, tantsu-, ratsutamis-, vehklemisoskuse ning käsitööosavuse üle. Aga see pole kõik. Kirg on vaatab mis tahes asju, mis on meiega vähimaski seoses. Meie riigid, perekond, lapsed, sugulased, rikkused, majad, aiad, hobused, koerad, riided, kõik need võivad saada uhkuse või alandlikkuse põhjuseks.

Tundub, et sellepärast me peame hakkama kire põhjuste seas eristama toimivat kvaliteeti ja asja, millel see on. Näiteks on inimene edev ilusa maja pärast, mis on tema oma või mille ta ehitas. Kire objekt on siin tema ise, ja põhjus on ilus maja. See põhjus jaotub iluks ja majaks. Mõlemad osad on olulised. Ilu iseenesest, kui see ei kuulu millelegi, mis on meiega seotud, ei tekita kunagi mingit uhkust ega edevust. Ja kõige tugevamgi seos ilma iluta või millegi muuta selle asemel mõjutab seda väha. Et niisiis need on kergesti lahutatavad ja need peavad olema ühendatud, et kirg tekiks, peaksime pidama neid põhjuse koostisosadeks.

On ilmne, et nende kirgede objektiks määrab mina peale loomuliku omaduse ka algne omadus. See omadus on loomulik, sest tema toimimine on pidev ja alaline. Uhkuse ja alandlikkuse objekt on alati mina. See, et see tuleb algsest kvaliteedist või ajest, saab ilmseks, kui võtta arvesse, et see on nende kirgede eristav tunnus. Kui loodus ei oleks andnud vaimule teatud algseid kvaliteete, siis tal teiseseid poleks saanud olla, sest siis tal poleks olnud tegude alust ja ta poleks saanu hakata end rakendama. Aga need kvaliteedid, mida tuleb pidada algseteks, on need, mis on hingest kõige lahutamatumad ja mida ei saa taandada teisteks. Ja niisugune on kvaliteet, mis määrab uhkuse ja alandlikkuse objekti.

Võib küsida, kas kire põhjused on sama loomulikud kui selle objekt ja kas kogu see tohutu mitmekesisus tuleb kapriisist või vaimu konstitutsioonist. Heidame pilgu inimloomusele ja võtame arvesse, et kõigi rahvaste puhul ja kõigil aegadel tekitavad uhkust ja alandlikkust ühed ja needsamad objektid, ja ka võõra puhul me teame päris hästi, mis neid kirgi suurendab või vähendab. Variatsioonid saavad tulla ainult inimeste meeleolust ja iseloomust ning on pealegi väga väikesed. Kas võib ette kujutada, et sama inimloomuse juures muutuvad inimesed kunagi täiesti ükskõikseks oma võimu, rikkuse, ilu või isiklike teenete suhtes ning need eelised ei mõjuta nende uhkust ja alandlikkust?

Ent kuigi uhkuse ja alandlikkuse põhjused on ilmselt loomulikud, selgub siiski, et need pole algsed ning on väga võimatu, et loodus oleks need erilise ettenägemise ja algse konstitutsiooniga need nende kirgedega sidunud. Peale selle, et neid on tohutu palju, on paljud neist kunsti tagajärjed ning tekivad osalt inimeste usinusest, osalt kapriisist ja osalt heast õnnest. Usinus annab maju, mööblit, riideid. Kapriis määrav nende erilised liigid ja kvaliteedid. Ja hea õnn aitab sageli kõigele sellele kaasa, avastades kehade mitmesuguste segude ja kombinatsioonide tagajärgi. Sellepärast on absurdne ette kujutada, et loodus oleks igaühe neist ette näinud ja andnud ning et iga uus kunsti saadus, mis põhjustab uhkust või alandlikkust, ei seo end kirega, osaledes mingis üldises omaduses, mis vaimule loomulikult mõjub, vaid on ise algse printsiibi objekt, kusjuures see printsiip oli hinges seni peidus ja ainult juhus tõi selle lõpuks päevavalgele. Nii et esimene mehaanik, kes leiutas peene kirjutuslaua, tekitas selle omanikus uhkust teistel printsiipidel kui need, mis tegid teda uhkeks kenade toolide ja laudade üle. Et see on ilmselt naeruväärne, siis tuleb järeldada, et iga uhkuse ja alandlikkuse põhjus ei ole kirgedega seotud eri algse kvaliteediga, vaid on mingi üks või mõned neile ühised asjaolud, millest nende mõju oleneb. Pealegi me leiame looduse käigust, et olgugi et tagajärgi on palju, on printsiibid, millest need tekivad, tavaliselt vähesed ja lihtsad ning ainult osavuseta loodusuurija kasutab iga toimingu seletamiseks eri kvaliteeti. Seda enam peaks see tõsi olema inimvaimu puhul, mis on nii piiratud asi, et on õige arvata, et seal ei saa sisalduda nii tohutu palju printsiipe. Sellepärast on moraalifilosoofia siin samas olukorras nagu loodusfilosoofia Koperniku-eelses astronoomias. Kuigi antiiksed teadsid, et loodus ei tee midagi asjatult, leiutasid nad nii keerulisi taevasüsteeme, et see tundus tõelise filosoofiaga kokkusobimatu ja see asendati lõpuks millegi lihtsama ja loomulikumaga. Hoolimatult uue printsiibi leiutamine iga uue nähtuse puhuks, selle asemel et seda vana printsiibiga kohandada, hüpoteeside koormamine niisuguse mitmekesisusega on kindel tõestus, et ükski neist printsiipidest pole õige ja me tahame lihtsalt katta oma teadmatust tõest arvukate väärustega.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.