Rokkmuusika

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Rokkmuusika on laialdane ja varieeruv levimuusika liik, milles meloodilist vokaali saadavad enamasti kitarr, trummid ja sageli ka basskitarr. Žanriti võivad pillid erineda, ka klahvpillid – klaver ja süntesaator – on laialdaselt kasutusel.

Lisaks eestikeelsetele omasõnadele "rokk" ja "rokkmuusika", mis on eelisterminid, on selles tähenduses kasutatud ka ingliskeelset tsitaatsõna rock (ja rock-muusika). Sel juhul peab tsitaatsõna vastavalt reeglile olema pandud kursiivi ehk kaldkirja ja liitsõnas liidetud põhisõnaga sidekriipsu abil.

Rokkmuusika juured peituvad 1950. aastate rock'n'roll'is, rockabilly's ja rhythm and blues'is.

1950. aastatel tekkis instrumentaalne rokkmuusika suund, sageli nimetatud surf-rock'iks, milles suur osa oli elektrikitarri ja muude elektroonsete muusikainstrumentide kasutamisel. Soome keeles hakati seda elektrikitarrimuusikat tabavalt nimetama rautalanka-muusikaks.

1960. aastatel tekkisid sulamžanrid pop'i, folgi ja džässiga.

1970. aastatel järgnes veel suurem rokkmuusika piiride avardamine, mille tagajärjel tekkis juurde rohkesti selliseid rokkmuusika alamžanreid nagu soft rock, blues rock, synth rock, progressiivne rokk, psühhedeelne rokk, eksperimentaalrokk, garage rock, punk rock, indie rock, noise rock, alternatiivrokk, hard rock ja heavy metal.

Tänapäeval on rokkmuusikal suur hulk edasiarendusi ja alamstiile, mille liigitamiseks on mitmesuguseid võimalusi.

Vaata ka

Välislingid